...
...
...
 

Triatlon

 

Treening

 

Võistlused

 

Klubi

 

Kontakt

 

...

La Habana Triatlon, Kuuba

21CC Triatloniklubilane Toomas Lelov tegi oma esimese välisvõistluse 25.jaanuaril ITU La Habana Triathlon, Kuubal poolpikk triatlon. Saavutas seal väga tubli 5.koha.
Jagame Toomase muljeid võistlusest.

Sügisel 2014 sai planeeritud igaaastane rattapuhkus, valik langes Kuuba kasuks. Piletid ostetud, rattakoht lennukis saadud (tandemile, koos naisega esimene pikem sõit) ja kõik tundub paigas olevat. Loodetavasti hakkab CityBike, just Kuubale, tegema talviseid rattamatku, juba 2016.a. alguses.
Detsembris küsis Havanna rattaparnter et, kas tulen ka triatlonile? Kuuba kõige esimene triatlonivõistlus 24-25.jaanuaril. Distantsid sprint, pool- ja täispikk.
Hea võimalus koos puhkusega ka oma esimese välistriatloni teha, pealegi veel ITU võistlus.
Registreerisin end poolpikale distantsile ja kohalikult parnterilt võtsin maanteeratta rendiks.
Kuubasse jõudsime 17.jaanuar ja võistluseni jäi täpselt nädal. Pakkisime oma tandemi kastist välja ja asusime teele. Kuue päevaga läbisime 650 km, kohati lausa imelihtsalt, keskmiselt natuke üle 100 km päevas. Ühte rattavabasse päeva mahtus ka 15 km jooksu, mil temperatuur oli 25+ ja päike säras, tahtsin olla päkese käes võistlemiseks valmis.
Reedel jõudsime Havannasse, kohe võistluskeskusesse ja registreerimisele. Info oli seal vaid Hispaania keeles. Õnneks üks asjaline oskas ka inglise keelt ja sain enamjaolt asjad selgeks.
Ujumine toimus Hemingway jahisadama kanalites, soolases vees. Kartus oli kuuma ees, sest iga päev oli olnud 25+ kraadi.
Laupäev oli aga pilves. Sõitsin oma rendirattaga 15 km võistluskeskusesse, polnudki paha, tundus täitsa paras. Sellel päeval olid kavas sprindidistantsid, mis toimusid lausvihmas.
Proovisin kanalis ujumise ära ja soolane vesi kandis mõnusalt. Juhendi järgi polnud kalipsod lubatud ja see jäigi koju.
Pealelõunal tuli asjad viia vahetusalasse, aga ohh üllatust, ette antud ajaks ei olnud vahetusala veel ülesse pandud. Võistlejad jäid ootame ja saabus veoauto aedadega ning hakkas hirmus sebimine. Kollastes särkides inimesi oli igal pool.
Paarikümne minutiga saadi aiad püsti ja hakati kamandama. Andsin vahetusala kottid ja ratta ära, see lükati aia äärde. Istusime tandemi selge ja läksime Havanasse pasta söögikohta otsima.
Järgmine hommik sõitsin organiseeritud transpordiga võistluskeskusess. Sõin võileibu, banaane, müslibatoone, et olla stardiks valmis.
Võistluspaigas oli päris kena tuul ja meri vahutas.
Vahetusalas oli öösel tekkinud rattahoidjad ja rattad laotud numbrite järjestusse. Veendusin,et minu ratas ja kogu kraam rattal alles, rehvid ka korras. Peale minu oli vast veel 3-4 tavalist maanteeratast ja üks MTB, kõik ülejäänud eraldistardirattas. Üllatas natuke, olin vastaseid alahinnanud. Kuubal, kus pole meie mõistes mitte ühtegi kaasaegset rattapoodi, heal juhul saad mõnest supermarketist rattalaadse voki.
Üllatusi sellel päeval jagus veelgi ja huumorit sai ka.
Ujumise start oli paarsada meetrit eemal ja sinna minnes selgus tõsiasi, et ühtegi välikempsu, mis olid eelmisel päeval kohal olnud, enam näha polnud. Kõik see 100+ võistlejat külastasid kaugemaid ja lähemaid põõsataguseid, pinnas sai sadamas rammus.
Ootasime siis kai ääres starti, info mida jagati oli vaid Hispaania keelne ja väga napp.

Tabasin kaasvõistlejaid kalipsosid selga ajamas. Külm olevat ja neid ei huvita, kas on lubatud või mitte. Proovisin aru saada, kas CEP säärised on lubatud. Vist ei olev

at. Igaks juhuks võtsin ära.

Esmalt lasti naised vette. Umbes pool minutit peale starti jooksis veel üks naisterahvas kail ringi ja avastas, et teised juba ujuvad. No jõudis temagi vette.
Siis kõige suurem start, poolpika mehed - eliit ja vanusegrupid koos. Start anti vees ja mingit eraldusjoont nagu polnudki. Äkki hakkasid kõik ees ujuma ja tundus, et vist on lähe antud.
Hakkasin siblama ja proovisin massist läbi saada. Mingi hetk sain vabasse vette ja lihtsalt ujusin. Aru ei saanud mitmes olin. Vaikselt hakkasid naised selg ees vastu tulemas ja sain neist mööda. Lõpuks paistis väljamineku koht ja siis sain naiselt info, et olen viies!Ujumast tulles oli palju kisa ja ei saanudki aru, et miks või mida karjuti. Pärast selgus, et asi oli puuduvates numbrites sportlaste kehal. Organisaatorid omavahel püüdsid selgeks teha, kes pidi oslajetele numbrid peale kirjutama aga kuna see ununes ja süüdlast kiiresti välja selgitada ei jõutud, siis leiti operatiivselt lahendus. Kui sain oma varutuse koti kätte oli minu juures 2 korraldajat ja küsisid midagi hispaania keeles. Sain aru ,et numbrit. Vastasin siis inglise keeles. Selle peale tegid nemad MÖH ja vaatasid arusaamatult üksteisele otsa. No üks neist taipas koti peale vaadata ja sai oma numbri kirja. 


Eriti aimu polnud, kust see rattarada kulgeb, skeemid ja seletused olid ainult Hispaania keeles. Õnneks oli minu ees üks neiu ja teda asusin taga ajama. Olin vahetusalas langenud kuuendaks. 
Rada algus kulges  linnas ja palju pöördeid, peale- ja mahasõite. Pea iga saja meetri taga oli keegi kollase vestiga ja lisaks veel politsei. Liiklus oli kinni pandud (eks see oli pühapäeva hommikul päris hõre ka).
Neiu minu ees suutis ikkagi valesti keerata ja mina sain viimasel hetkel õigele teeotsale. Varsti olime maanteel (Autopista ehk 3+3 rida kiirteed). Üks pool oli ratturitele kinni pandud.

Sõitsin siis omas rütmis, sain esimesed naisratturid kätte ja minust läks omakorda 2 eraldistardikaga meest mööda. Enne 90 km täissaamist tuli veel üks kettaga sõitja selg ees vastu ja sain temast mööda. Rattaraja ääres oli palju joogipunkte, nendes oli RedBull cooler ja pakkide viisi vett, aga keegi midagi väga ei pakkunud ja ega poleks sealt midagi võtma ka hakanud, omal olid joogid arvestatud.
Kui olin sõitnud 70 km ja tagasiteel, tuli üks täispika võistleja vastu ja sõi suurt saiatükki. Kohe natukese aja pärast tuli vastu MTB-ga sõitja, temast hakkas ahju, arvestades, et mul 10 km minna, aga temal veel 70 km.
Vahetusala oli kohe mere ääres ja seal sain rattast lahti ning vahetuskoti. Teadsin ,et tulebn 1 ring joosta aga, kuidas rada täpselt läeb oli natuke segane. Suureks rõõmuks olid pea iga 3 km tagant joogupunktid. Seal jagati vett ja Gatorade spordijooki. Spordijook oli 0,3l purgis, selle pidi ise avama ja siis pärast paari lonksu polnud sellega muud teha kui maha kukutada. Pärast tuli välja, et enam vähem minu jooksu ajaks seda jagus ja kui täispika võistlejad jooksurajale jõudsid, siis neile enam spordijooki polnud, oli vaid vesi järel…
Eesjooksjad hakkasid vaikselt lähemale tulema. Jooks oli mereäärsel promenaadil. Juhendis oli 1 ring jooksu. KUi sain oma ringi täis näitas minu Suunto 11,5 km ja sain aru ,et ikkagi on vaja teine ring ka teha. Jooksuga sain oma viienda koha tagasi. 
Enne lõppu oli veel suur küsimus, et kuidas saab sisse finisikoridori? Nägin jooksuringil et on paremat kätt, aga mingit linti, noolt või juhatajat polnud. Õnneks naine hüüdis, mulle, et kuidas tuleb minna. Olen 21CC Triatloniklubi võistlustel natuke korralduse poole pealt abiks olnud, siis tean, kuidas kõik on väga läbimõeldud ja nooli on pigem rohkem kui vähem. Seal olid kuskil ainult pisikesed torbikud maha pandud.
Finish oli tore, käed püsti ja sammu juurde. Sain medali kaela ja kohe oli ka mingi neiu mikrofoniga ligi, et teha intervjuu. No katsusin aru saada ,et mis ja kuidas ja vist suutsin isegi midagi rääkida.
Hea kogemus ja vaatamata mõnigasele info nappusele ja krobelisele korraldusele oli võistlus nauditav ja läks kõva treeninguna kirja.

 

...
... ...
... ...
... ...
... ...
...
Tunniplaan
...
kalender
...
... ...
... ...
...
Toetajad
...

http://codeborne.ee
http://www.ignite.ee
http://www.rademar.ee


...
WEB BY ... AND  New Media Guru

... ...