...
...
...
 

Triatlon

 

Treening

 

Võistlused

 

Klubi

 

Kontakt

 

...

Siis kui triatlon tundub liiga lihtne!

Tanel Tarlap võistles 20.juunil SWISSMAN XTREME TRIATHLONIL. Millistele katsumustele tuli rajal vastu seista ja milliseid väljakutseid esitab kõrgus ja temperatuur, sellest räägib Tanel järgnevas võistluskokkuvõttes.

See oli vist septembris, kui hakkasin uurima ja nuputama, mis võistlusel 2015 osaleda. Kõige lihtsam oleks olnud keskenduda jälle Mart Haruoja täispikale distantsile. Olin juba suvel piilunud erinevate ekstreemsemate võistluste kodulehekülgi ja Youtube-st video kokkuvõtteid vaadanud. Kõige süngemad tundusid tookord Norseman ja Swissman. Vaatasin ka Ironman ja Challenge sarjade üritusi, kuid mul jäi mulje, et septembriks olid kõik suvised võistlused juba välja müüdud või siis kõvasti hinda kergitatud. Enda meelest arutasin Kairiga ka, et teeks suvel reisi, mille käigus osaleks ka triatlonil ning ülejäänud aja puhkaks. Samuti on mul meeles, et mainisin talle ekstreemradade puhul olevat toetaja rolli ning lõpuosa kaasategemist. Kui aeg kätte jõudis siis registreerisingi end ära nii Šveitsi kui ka Norra võistlusele. Šotimaa reis tundus kuidagi väga kauge ja vajanuks suuremat eelarvet, siis selle jätsin vahele. Üsna kiirelt tuli vastus, et Norrasse mul asja pole, Šveitsist tuli  vastust natuke kauem oodata, aga siis see positiivne sõnum saabus. Rääkisin Kaityle (treener) ka oma plaanist ja mis saama hakkab, ta arvas, et ma olen ikka päris hull, kuid tegi siis plaanid ikka selliselt, et ma 20.juuniks oleksin valmis hooaja tippsündmuseks.  

Paljud klubilased on uurinud, mis need xtreme triathlonid endast kujutavad. Nats neist kolmest, millest on juttu olnud. Kõigepealt Celtman (mis toimus möödunud nädalavahetuses).  Minu arvamust mööda on selle võistluse raskeim osa ujumine, mis toimub 9-10 kraadises vees. Nii väitis mulle vähemalt Šveitsis üks hispaanlane, kes 2014 seal osales. Külmumise vältimiseks pani ta selga 2 kalipsot, alumiseks kihiks lühikese, ilma käteta ja säärteta ja peale täispika. Loomulikult on seal lubatud kasutada neopreen sokke ja mütsi. Kõige rohkem saavad külmetada käed, jõudes kaldale ei suuda sa enam sõrmi liigutada, et riideid vahetada. Ratta (üle 200km) ja jooksurada toimuvad seal samuti mägisel ja väga tuulisel rajal üles alla, kuid üldine kõrgus mere pinnast ei ole väga tappev.Norra võistlused on ujumine natuke soojemas, vees- 13-14 kraadi. Kõigist videotest olen näinud ja blogidest välja lugenud, et ka ratta ja jooksu rajal väga sooja ei saa  ning kuivad tingimused on pigem harvaks erandiks. Sarnaselt Šotimaale ei ole Norras väga kõrgeid mägesid rajal.

Nüüd lähemalt Swissmani juurde. Pean tunnistama, et ettevalmistutse käigus ei teinud ma midagi väga spetsiifilist, mis soosiks just sellisel rajal hakkama saamist. Trennikaaslastega võistlustest rääkides ikka küsit  kui palju ma mäest üles jooksmist või rattasõitu harjutan või mida teistmoodi teen. Mõned aastad tagasi olen vaid  käinud Alpides ronimas. Vallutatud on nii Mount Blanc kui Grossvenideger Austrias .Mõned korrad ma ikkagi mais Lubja tõusu pedaalisin ja Pirita ringrajal jooksin. Ujumise seisukohast tegi asja raskemaks see, et enne võistlust jõudsin ainult 2. korral avavees ujuda, Korra Austrias Salzburgi lähedal Attersees. Teine kord Itaalia Prosecco valmistamise maakonnas, Lago di Lagos, (ei oska öelda, miks selle järve nimi Lago di Prosecco ei olnud). Viimase nädala jooksul enne võistlust viibisin päris mitu päeva Alpides vahemikus 800-2600m merepinnast. Sai tehtud ka üks tunnine jooks  800-900m kõrgusel See ei olnud kerge.

Võistluspaika jõudsime 19 juunil. Samal õhtul toimus võistluse infotund kus jagati stardimaterjalid. Kes soovis, sai finišipaika kotitäie soojasid riideid, varustust ja  süüa saata (erinevalt Eesti rahvaspordiüritustest sellel võistlust lõpetades süüa ei antud. Restoranist sai soovikorral pastat osta). Alguseks vaatasime eelmisel aasta videot, mida kõik saavad ka You Tubest vaadata. Rõhutati, et võistlejad ja abilised peavad kinni pidama liikluseeskirjadest. Samuti rõhutati abilistele üle, et nad peaks kinni korraldajate poolt määratud peatuskohtadest ja marsruudist ning, et mobiiltelefonid peavad nii võistlejal kui abilisel olema kaasas ja sisse lülitaud.. Viimase asjana võeti ette ilmaennustus, mis lubas -2 kraadi, lumetuisku, vihma ja tugevat tuult kõrgemate mägede peal. Korraldajad olid teinud võistluse kohta roadbooki, kus olid marsruudikaardid toetajale, toetuspunkti, ja kogu info võistluse kohta.

Äratus oli öösel 2:45 (uni oli päris hea ) ja kell 3:15 olime juba järve ääres ja viisime esimese komplekti rattariideid T1. 3:35  jõudsime sadamasse ning läksin praamile. Käigult sai tehtud hommikusöök ja üldine enesetunne oli täitsa okei.

 

teine osa 162.JPG

 

04:20 hakkas praam liikuma järve keskele kahe pisike saare poole. Linna tuled ja majakas, mille järgi orienteeruda olid ööpimeduses päris hästi näha. Täpselt kell 05:01 kõlistatigi alpikellasid, lasti rakett ja hakkasime kalda poole liikuma. Kokku oli stardis 250 võistlejat.  Minu jaoks on see suurima osalejate arvuga triatlon aga ruumi oli piisavalt ja trügimiseks ei läinud. Kogu ujumisraja peale oligi ainus märk, mille järgi orienteeruda vilkuv oranž majakatuli kaldal. Vee temperatuur oli 20 kraadi. Üritasin algul leida endale sobivat ees ujujat aga märkamatult hajus grupp järve peale laiali ja ujusin üksi. Kuskil teises pooles hakkasid sääred krampi tõmbama. Algul vasak jalg seejärel ka parem säär. Üritasin siis Jüri õpetuse järgi jalgu sirgemalt hoida ja edasi ujuda. Samuti proovisin kogu distantsil jälgida, et käed läheks ette sirgelt, mitte risti üle telje. Vaikselt hakkas väljas valgeks minema, ja mõni aeg peale seda hakkas kaldalt paistma ka  Swissmani lippudega märgistud rannaosa. Kaldale jõudes panin kella kinni 1 tund ja 31 min:  arvasin, et olen viimane. Nii kehva aega ma ei oodanud. Keskmine pulss oli 156. Kairilt sain kaldal teada, et kiireim ujuja tuli veest välja 58 minutiga ja kiireim naine 1h 4min.

 

599.JPG

 

Vahetusalasse jõudes nägin rataste hulga järgi et olen kuskil keskpaigas või veidi tagapool- väike lohutus :) Võtsin suhteliselt rahulikult, panin selga Estonia kirjadega sini-must-valge kombe ja asusin teele. Esimesed 15 km sõideti linna tänavatel . Edasi liiguti mägede poole, kus rada käis kergelt üles alla. Esimese 3 tunniga läbisin 75 km ja möödusin päris paljudest võistlejatest. Ühe korra pidin valgusfoori punase tule all passima paar minutit. Ratta asendi olin pannud selle arvestusega, et kasutan lenksu pikendust ja sõidan aeroasendis, sadul üsna kõrgel ja maksimaalselt ette lükatud, esimesed 75 km oli sellise seadistusega hea sõita. Mida kilomeeter edasi, seda rohkem läks rada ülesmäge, temperatuur langes ja vastutuul tugevnes.

 

602.JPG

 

Tegin peatuse ja panin soojendused, vihmajaki, soojemad kindad ja mütsi.  Kohe peale seda läksid võistlejate rada ja toetaja marsruut lahku. Mind suunati San Gotthardi pääsu poole mööda vana munakivi teed. Loomulikult oli mul selleks hetkeks juba kasutusel kõige kergem ülekanne mis mul võtta oli. Kadents oli vast kuskil 40 (andurit ma ei kasutanud) ja kiiruseks 7-8 km/h. Igal järgneval serpentiinil tundsin järjest rohkem, et sadul on liiga ees ja kassetil on liiga rasked ülekanded. Päris palju võistlejaid sõitis mööda. Kui tõusu alguseni suutsin korralikult hoida söömise ja joomise distsipliini, siis tõusul läks see sassi ja  ajataju kadus. Pulss oli 4-5 tsoon ja mida aeg edasi seda allapoole see kukkus, samas kiirus ei langenud. Mingi hetk jõudsin veendumusele, et kui teine ja kolmas tõus on sama rasked, siis ma kukun ajalimiidiga välja ja ei pääsegi jooksma. Jõudsin juba otsustada, et sellise lahenduse korral jääb see viimaseks võistluseks. Lähen nõrgemasse gruppi ja  üldkava peale. Üksikutes kohtades sai sõita tee ääres olevas vihmavee rennis, mis oli betoonist valatud, seal oli kergem liikuda kui munakive mööda. Masendavalt mõjus, et polnud kergemat ülekannet võtta. Päris mitu naist kerisid kerge käiguga mööda, ise rõõmsalt juttu ajades. Mingil hetkel siiski jälle jõin ja sõin, suhkur mõjus, leidsin rütmi ja suutsin ise paarist mehest mööduda. Mul ei ole meeles, mis kell ma sinna San Gotthardi pääsule 2106m peale jõudsin. Igal juhul oli seal vihma sadu ja vastutuul jätkus ka laskumisel. Vahepeal suutis Kairi mind veenda, et järgmised tõusud on kõvasti kergemad ja lähevad kiiremini, hakkasin siis vaikselt uskuma, et suudan ikkagi lõpuni teha. Laskumise sõitsin pidevalt pidurdades, tuuleiilid olid kohati nii tugevad, et mitte ei raputanud lenksu, vaid liigutasid mind koos rattaga vasakule ja paremale. Alla jõudes vahetasin riideid kuivemate vastu. Jalad olid laskumisega kangeks jäänud. Siin kohal tuleb meelde spinni trennis kuuldu, et allamäge tuleb ka kiirelt kerida, et jalad ei jääks kangeks. Antud võistlusel tuli alla mäge täie jõuga pidurdada ja kerimisest polnud juttugi. Laskumistel proovisin hoida end sõiduraja keskel, võimalikult kaugel tee servas olevatest graniidist ja betoonist postidedest.

 

613.JPG

 

Teisel mäel oli vaja tõusta 1500m pealt 2429m kõrguse Furka pääsu peale. Sellel tõusul munakivi lõike ei olnud, kuid serpentiini sirged olid pikemad ja kuidagi vähem tekkis tagasipööretes seda puhkamise hetke, üritasin vahepeal veidi püsti sõita, et jalgu lõdvestada. Mingil hetkel teatas Kairi, et järgmise nurga taga on juba tipp. Vaatasin kella pealt kõrgust ja ei jäänud uskuma,  tõusta oli veel 400m. Selles osas oli tal õigus, et see tõus oli kergem kui esimene. Pulss püsis 140 juures. Viimasel paaril sirgel hakkas lund sadama ja temperatuurid langesid, kuid õnneks päris tuisuks ei läinud. Üles jõudes oli plaan panna selga soojem jakk ja kuivad sokid-kingakatted, kuid selgus et olime Kairiga üksteist silmist kaotanud. Sõitsin edasi ja viimasel tõusul (1764m pealt 2157m peale) saime uuesti kokku. Ka see oli kergem kui esimene. Kairilt sain infot, et ratta raja raskuse tõttu on ajalimiiti pikendatud tunni võrra 19:15-ni. Sellel hetkel olin ma juba kindel, et suudan võistluse lõpetada ja ajalimiidid mind ei hirmuta. Positiivselt mõjus mingil hetkel ühelt kaasvõistlejalt saadud info, et jäänud on 3 serpentiini sirget ja siis algab pikem laskumine, nii oligi . Viimases tipus kohendasin veel varustust ja hakkasin laskuma. Esimestel kilomeetritel hakkasid käed ja  jalad tugevalt külmetama, kuid mida alla poole seda soojemaks läks ilm  ning tasasele välja jõudes oli kõik okei jälle. Sõita jäi 15 km .Tegin peatuse, peale mida oli vaja ronida ligikaudu 100m ülespoole ja viimased 10 km sain jälle aeroasendit kasutada. Väga ei pingutanud enam ja hoidsin end II pulsitsoonis. Kokku kulus  rattaetapi läbimiseks 9 h 9 min.

 

607.JPG

 

T2-s sain kuivad sokid jalga (vasakus jalas kasutan endiselt Cep-i achilka sokki), ilm oli  Brienzis ilus ja soe. Otsustasin, et proovin 34 km joosta nii palju kui jõuan ja viimased 8 võtame kõndides. Esimesed 2 km läks jooksul järsult ülesmäge. Nii teravalt, et jooksin ja kõndisin pooleks. Edasi käis üles alla mõnda aega ja kuskil 8-18km oli tasane lõik. Edasi  jälle ülesmäge. Tempot oli raske hinnata, sest kell miskipärast ei näidanud distantsi, näitas ainult tõusumeetreid . 22-34 km hakkas enesetunne raskemaks minema. Sama tegi raja profiil ning lasin jälle kõnnisammu tõusudel sisse. 34 km ja 800 tõusumeetri (vahepeal ka 400 alla mäge) läbimiseks kulus mul 3:20 , sh tegin 2 peatust toetusalades.

 

teine osa 168.JPG

 

Grindelwaldist edasi üles liikusime koos. Eelnevalt oli Kairi ära registreerinud ja läbinud varustuse kontrolli. Läbiviijad tahtsid veenduda, et meil on piisavalt juua, süüa ja riideid kaasas, arvestades et ronitakse jälle 2061m kõrgusele, kus temperatuur märkimisväärselt langeb. Esimesed 4 km tõusime 700m, kohati oli tõus ikka väga järsk, proovisin sirgelt seistes kätt ette sirutades kas saan katsuda tõusu, aga natuke jäi veel puudu

 

teine osa 177.JPG

 

Poole peale oli rajatud toetuspunkt, kus pakuti sporditoidule ja joogile lisaks ka muud head paremat. Pähklid ja rosinad maitsesid päris hästi. Esimest korda proovisin võistluse käigus Coca-Colat juua- see maitses ka. Kell 21:40 (korraldajate kella järgi 21:42) jõudsime finišisse, aega kulus 16h 42 min. Päris hea tunne oli, jõin veel Coca-Colat ja kobisime rongi peale ning hotelli puhkama.

 

teine osa 181.JPG

 

Ei teagi kui palju ma peaks veel trenni tegema, et ma suudaks selle viimased 8 km ka jooksu sammuga teha, see oli ikka väga karm. Ratta osas kindlasti annab tulemust parandada rattaseadistuse abil, eks järgmine kord olen targem.

Võitja jõudis finišisse kell 17:38 (4 tundi enne mind), kokku jõudsid võistluse lõpetada määratud aja jooksul 195 võistlejat ning lisaks pandi tulemus kirja veel 16-le kellel jäi viimane 8 km tegemata. Meie jõudsime Kleine Scheideggi 70-na.  Lisaks võistlejatele said, sellel üritusel oma  särgi ka toetajad.

 

teine osa 190.JPG

 

Happy end!

Tanel

 

 

 

...
... ...
... ...
... ...
... ...
...
Tunniplaan
...
kalender
...
... ...
... ...
...
Toetajad
...

http://codeborne.ee
http://www.ignite.ee
http://www.rademar.ee


...
WEB BY ... AND  New Media Guru

... ...