...
...
...
 

Triatlon

 

Treening

 

Võistlused

 

Klubi

 

Kontakt

 

...

Silveri esimene päris triatlon Kraichgau IRONMAN 70.3

Olgu kohe ära öeldud, et Kraichgau IM 70.3 võib lugeda minu esimeseks päris triatloniks. Enne seda olin teinud Meie Liigume sarjas Rõuge triatloni.
2014 sügisel registreerisin ennast esimesele IM 70.3 võistlusele, seda eelkõige õe ja õemehe ärgitusel. Mäletan hästi neid motiveerivaid lauseid "seal on terve rada selliseid paksukesi täis, küll läbi kulged". Enne registreerimist sai nõupeetud ka treener Kaityga, kes ütles kohe, et pole hullu, küll ära teed. Mõeldud, tehtud ja kirjas ma seal olingi. Koheselt sai Kaityga kokkulepitud, et nüüd tuleb hakata individuaalkava järgi trenni tegema. Eriti tuleb jooksule valu anda.

Nii ma siis jooksin läbi talve, sel ajal kui teised suusatasid. 

Ettevamistus kuni klubi kevadlaagrini, oli enam-vähem. Ette antud kava täitsin täpselt nii palju kui pidevate tööalaste välislähetuste kõrvalt võimalik oli. Päris pöördeliseks võibki vist pidada klubi kevadlaagrit Mallorcal. Alates sellest hetkest hakkas kohale jõudma, et ma peangi päriselt selle distantsi läbima kuidagi. Peale seda proovisin tõsisemalt ennast käsile võtta ja ette antud kava korrektsemalt järgida, ehk siis leida rohkem võimalusi ka välislähetustes olles trenni tegemiseks. Hotelli valikul hakkasid suuremat rolli mängima jõusaali olemasolu või jooksuraja lähedus. 

Aprillikuu lõpus selgus ka, et nüüd ja kohe pean ära lõpetama ka pikale veninud õpingud ülikoolis. Seega sellest hetkest tegelesin justkui kõigega. Hommikul varavalges paariks tunniks tööle, siis terveks päevaks ülikooli katselaborisse katseid teostama, õhtul kiirelt trenni ning laborisse tagasi. Ega see eriti normaalne ei olnud, et üldjuhul mõned tunnid ööpäevas magada sain, kuid õnneks jäin ellu ;).

Võistlus
Hommikul stardis ootasin kogu aeg, et millal see matross sisse tuleb ja põlve värisema võtab. Ei olnud ma ju milleski kindel - kalipsoga ujusin esimest ja viimast korda Mallorcal Kevadlaagris kui selle ostsin. Peale laagrit ei olnud ma seda isegi selga proovinud. Sellise kambaga polnud ma elus ka vee peal ulpinud ja stardipauku oodanud. Õnneks kõik siiski sujus nagu iseenesest ning stardipaugu kõlades sain rahulikult liigutama hakata. Stardis hoidsin ennast kohe "bändi" lõppu, et ei peaks seal "loomadega" võitlema hakkama. Kogu ujumise distantsi sain endale väga sobivas tempos läbi teha. Ujumine sai endalegi üllatavalt kiiresti otsa ning hakkasin sättima ennast vahetusala poole.

Olin enda jaoks kohe paikka pannud, et vahetusalas ma ei kiirusta. Võtan rahulikult oma asjad, vahetan riided, kontrollin varustuse üle ja alles siis lähen rajale. Nii ma seal, siis jalutasin ja riietusin, samal ajal käis ümberringi sõda;). 

Rattadistats sai päev varem rattaga/autoga läbi sõidetud. Üks suur 90km ring, kus tõusumeetreid ca 900-1000m. Juba tutvudes võtsid need tõusud ohkima, nüüd läksin ma siis neid rattaga vallutama. Esimesed 10 km olid tasast maad, seal tagus peas ainult see, et mitte raske käiguga punnitada. Kogu rada kulges ühest linnaksesest teise, kus oli lühikesi lõike munakiviteed, peale kiireid laskumisi 90 kraadiseid kurve jne. Juba päev varem rattarada proovides läksin tagumise käiguvahetajaga tülli, millegi pärast ei meeldinud talle tagumine eelviimane suur hammakas, tahtis rohkem olla väiksema peal. Nii me seal osadel tõusudel kergelt jagelesime, kuid lõppkokkuvõttes ei jäänud selle taha midagi. Viimase kahe tõusu peal oli juba tunne, et sinna mäkke ma ei jõua. Viimase tõusu lõpuosas suutsin keti kudagi maha ajada - vedas, sain korra jalga puhata;). Kuidagi kerisin ennast ikka lõpuks kõige kergema käiguga igaltpoolt üles ära. See oli paganama hea tunne, edasi oli ca 8km tasast maad või siis allamäge. Väga mõnus. 90km keskmiseks kiiruseks kujunes 31,48 km/h.

Järgmises vahetusalas toimetasin samamoodi jalutades ja varustusega tutvudes. Siis avastasin, et rattarajal jäid soolakapslid võtmata. Mis seal siis ikka, parem hilja kui mitte kunagi. Tõmbasin kohe mõned sisse ja läksin jooksma. 

Jooksurada koosnes kolmest ringist, mis kulges kahe linnaosa vahel. Kuna temperatuur võistluspäeval oli mõnusalt kuum (+27C), siis hakkasin kohe alguses otsima jooksurajal varjulisi kohti, igas toidlustuspunktis jahutasin ennast veega ning ühes punktis leidsin isegi jääd. Teadsin kohe ka, et pean jooma korralikult. Kui mul jooks on nagunii üks suur õnnetus, siis vedelikuga võlgu jäädes oleks sellest kujunenud ikka korralik karu tapmine. Kuna ma polnud ka nii pikka distantsi elus võistluse käigus jooksnud, siis arvasin tempo 5:30 min/km olevat sobiva. Kuigi see alguses tundus tapvalt madal ja kõik panid mööda kogu aeg, siis tegelikult oli enesetunne kuni lõpuni väga hea ning olin tempo valikuga väga rahul. Viimasele jooksuringile minnes hakkas tunda anda ka soolakapslite mitte võtmine rattal. Mõlemad sääremarjad hoiatasid krampidega. Proovisin võimalikult rahulikult igasugu tõuse võtta ning mitte mingeid üleliia järske liigutusi teha. Õnneks oli klubilane Aho raja ääres, kellel täiesti juhuslikult olid mulle vajalikud ained olemas ;)

Ja finishis ma olingi, kus juba lõpetanud ja juubeldavad eestlased ees ootasid. Jooksus suutsin hoida valitud kiirust – keskmine tuli 5:27min/km. Oli väga vinge üritus!

Lõputud tänud inimestele, kes toetasid kogu selle perioodi vältel. Suur kummardus ka treener Kaityle, kes suutis paksukese kaalujälgijate klassi liigutada;)

TULEMUSED
FOTOD

Silver

 

...
... ...
... ...
... ...
... ...
...
Tunniplaan
...
kalender
...
... ...
... ...
...
Toetajad
...

http://codeborne.ee
http://www.ignite.ee
http://www.rademar.ee


...
WEB BY ... AND  New Media Guru

... ...